Millised kaardid sul taskus on ?

Perekond, kuhu me oleme sündinud, suguvõsa, rahvus, aga ka elukoht on seotud meie saatusega. Probleemid, mis sellega seotult meie eludes esile kerkivad on omakorda osa ülesannetest, mida meil tulebki eneses ja suhtes ümbritsevaga lahendada. Rahu meis tekib sellest, kui me eluolukorrad kogu oma olemusega vastu võtame. Kui me ei põgene, ei väldi, ei vaata mööda.

Välist maailma ei saa me kunagi paika lõplikult selliseks, nagu me soovime, küll aga saame luua harmoonia iseendas suhtes välisega. Selleks tuleb meil leida üles rahu, viimase allikaks on teadmine, millised on meie tagataskus olevad mängukaardid. Meie ülesanne on mängida nende kaartidega, mis meil käes on või kätte tulevad. Loomulikult, saame selles olla püüdlikud ja avaldada soovi kaartide järele, mida meil käes pole.

Üldjuhul täituvad soovid, mis on meile tõeliselt (häda)vajalikud, egost tulenevate soovide rahuldamine sisaldab eneses palju võitlust ning suurt energiakulu.

Meie loomulikkust takistavad illusioonid. Viimased saavad olla pindmised, asjade, staatuse ehk ainelise maailmaga seotud, aga illusioonid eksisteerivad ka hineglisel tasandil. Illusioonid hinge tasandil tekivad tasakaalutustest meie lapse- ja noorpõlves olles sügavalt karmalised. Karma väljendub suutmatusena aga ka "pimeda nurgana" meie elus. Karmaline ilming on justkui karp mille sees me oleme, mida me võime ka tajuda ja hoomata, kuid mille suhtes me oleme jõuetud.

Teatud elukogemustest ei ole meil pääsu, me võime küll soovida (ja see on meie õigus), et meie eludes oleks võimalikult vähe kannatusi, kuid tihti on kannatus ainuke viis, kuidas me oma elus uude etappi, uuele tasandile jõuame. Meie tervis, eluolukorrad on vaimsed ülesanded. See teadmine peab tulema sügavalt meie seest mõistmisena, ei aita pelgalt intellektuaalne teadmine sellest. Pelgalt soovist vabaneda mingisugusest olukorrast jääme me oma eludes endiselt ohvrirolli ning olukord ise jätkab avaldumist erinevate nurkade, eluolukordade kaudu.