Elu ei kulge inimliku kategooria alusel

Me hindame elu ja elamist inimliku kogemuse vaatepunktist ehk identiteedist, mis meile on antud ning mille oleme omaks võtnud. Varem või hiljem viib see meid hetke, kus kogeme enda sees ebakõla – meie sisemise maailma aruaamad, ootused, nägemused ei ühti välise ilmaga. See on omamoodi paratamatus kui me just ei kanna eneses massiteadvust. Igal ajastul on elanud inimesi, kellel on üldisest arusaamisest erinev elutunnetus ja – käsitlus. Praegu on niisamuti. Me ei peaks keskenduma sellele, kas ja kui palju teiste inimeste elukäsitlus erineb meie omast, vaid olemise kõige suurem väljakutse on aru saada, kuidas me ise endid tajume – millise pildi oleme sisemaastikel endast maalinud, millised on need kujundid, mis meid lükkavad ja tõmbavad, käivitavad ning laevad maha.

Sisemaastiku tugevamad jooned avaldavad ennast teatud püsivate olukordade kaudu, kus tavaliselt õpime me elu eneses tundma ühe pildiruudu ulatuses, rohkemaks ei ole me tihti suutelised. Eluolu võib meie ümber olla milline iganes, oma sisemuses saame me alati valida rahu. Inimesed võivad meie ümber olla millised iganes – jällegi saame valida vastuseks rahu. On üpris kasutu püüda panna teisi inimesi liikuma mingil kindlal moel, viisil mis meile kõige õigem tundub. Sellest soovist vabaneda ei takista meid mitte ümbritsevad inimesed, vaid meie eneste haavad. Elu loomulik kulg liigub haavade tervenemise suunas, kui me just hirmudest või egost tulenevalt sellele ise vastu ei seisa.