Ülemised ja alumised veed

Eelnevates kirjutistes ning audiotes oleme rääkinud asetleidnud kollektiivsest alateadvuse piltide muutumisest. Allpool kirjeldame täpselt, mida see tähendab.

Alustame aga natuke kaugemalt.

Inimene ei ole juhuslik nähtus juhuslikus universumis. Igas inimeses sisaldub kõrgemalt tasandilt vaadatuna etalonmudel. See täiuslik olemise mudel on ülesehitatud Jumaliku alge, meie kõrgema Mina poolt. Selles mudelis on inimese täisvõimekus (kristusteadvus), muuhulgas anded ja ülesanded selleks eluks – elu kõrgem plaan. Seal asuvad „ülemised veed“. Kes loomislugu mäletab, siis teame, et alumised veed eraldati ülemistest. See on viide individuaalsuse tekkele. Ehk metafoorselt heideti merre käsn, mis imas endasse vett ning see vesi eraldus suurest veest.

„Alumised veed“ on meie alateadvuse tasand. Inimese individuaalne ülesanne on lasta ülemistel vetel voolata alumistesse ehk kõrgem tarkus peab üle ujutama inimese enda loodud kujundid ehk ebatõed. Viimased on loodud läbi vaba tahte ning selle algimpulsiks on olnud seik, et mõte (Looja) on sõnast (inimene) eraldatud. Ebatõed ongi saatanlik jõud. Sellepärast ongi vaja otsida tõde ja sellepärast tõde meid päeva lõpuks vabaks teebki.

Logost on tõlgitud, et see tähendab sõna. Logos on tegelikult nii mõte (algimpulss) kui ka sõna (manifestatsioon) ja nende eraldatus on illusioon. Ehk Looja ja loodu ei ole eraldatud.

Nüüd aga alateadlike piltide muutumise juurde. Kui inimestel muutub alateadlik pilt või pildid, muutub tema kogemus reaalsusest. Kõik alateadvuses paiknevad pildid, strateegiad on üles ehitatud eraldatuse pildile tuginedes. Eraldatust kogeb inimene enda sügavustes kui (kõrgema) armastuse puudust (ühendus ülemiste vetega on nõrk või olematu). Sealt saavadki alguse kõik meie kannatused ning inimeseks olemise probleemid. See kõik ongi nii lihtne. Jah, me kõik oleme oma kannatused ise loonud.

Selleks, et meie eluolukord laheneks või muutuks meie taju sellest, tuleb meil mõista, mis informatsioon meis seda loob. Kuidas sellele jälile jõuda? Selleks on mitmeid võimalusi.

Kõige lihtsam viis on õppida iseennast tundma läbi väliste peegelduste. Näiteks kui sa kohtad inimest, kes on alalõpmata kriitilised või sa näed seal vähest eneseusku, tuleb meil eneselt küsida, mis aspektis olen mina oma elus kriitiline või milles avaldub minus uskumatuse aspekt, millesse mina endas ei usu.  Kui sa oled eneses mingi nähtuse teadvustanud, tuleb anda iseendale (ja teistele) ses küsimuses andeks. Seejärel peab olema tugev soov muutuseks - siiras ja tungiv palve lahenduseks paneb energia selles küsimuses liikuma. Oluline on, et me ei ootaks lahendust mingil kindlal viisil ja samuti ei pruugi mädapaisest vabanemine kulgeda meeldivalt. Sageli loob elu meile selleks puhuks keerulise olukorra, mis toob meile meie nõrkuse kandikul ette ja meil tuleb heas mõttes ennast selle lahendamisel ületada – see kõik on sisemine protsess.

Vastusteni on võimlik jõuda ka meditatsiooni-kontemplatsiooni kaudu, see eeldab meist teatud neutraalsust ning hingelist puhtust. Kui on olemas küsimus, siis ka vastus(ed) on olemas. Alati.

Heaks võtteks oma alateadlike mustrite päevavalgele toomiseks on ka konstellatsiooni meetod.

On võimalik saada ka VAIMULIIGUTUSE osaliseks. Viimane tähendab automaatset tervenemist, kus kindel alateadvuse pilt kustutatakse ning inimese elukogemus muutub hetkega. Oleme seda ise kogenud ja ka näinud, kuidas inimestega see juhtub. Imed on võimalikud, aga see ei sünni mitte läbi minu, vaid kõrgema kaudu minus.

Meil tuleb ka vastu võtta teadmine, et igal kannatusel on kõrgem eesmärk ning kannatust kui sellist ei tohiks vältida, vaid sellest tuleb õppida, isegi kui see kannatus viib meid füüsilisse surma, ei ole see kannatus asjata.

Lõpetuseks. Meil tuleb astuda ise omaenese teelt eest ära, ühilduda etaloniga meist enestest ning lasta kõrgemal läbi enese emaneeruda. Siis me leiame oma tõelise kutsumuse, harmoonia ning tasakaalu.


Eelmine
Kõik võtmed on sinu käes
Järgmine
Naine ja mees - partneri valik

Lisa kommentaar

Email again: