Sügavus sünnib koos kaduvuse vastuvõtmisega

Inimene, kes pole surma kui kindlat asjaolu enese sees vastu võtnud, ei ela ka oma elu täiel rinnal.


Surm on vaimu sünd tagasi koju. Elu ja surma müsteerium on selle elukogemuse ülioluline osa. Vaimust sünnib kõik ja sinna tagasi me igaüks eraldi ja kollektiivselt koos liigume. Surmaga kokkupuude toob inimesesse sügavust ja küpsust. Surm kui nähtus toob meisse reaalsuse taju, meil tuleb tõdeda kaduvust, lõplikkust, et miski ongi läbi. Sinu aeg, sinu lugu, sinu suhe. Või kellegi teise.

Surmaga kohtunud inimene on alandlik kogu elu suhtes. Alandlik inimene on lasknud kontrollist lahti ja teab, et ta ei suuda lõpuni juhtida kõiki protsesse oma elus, sest ta on kogenud temast võimsama jõu puudutust. Kõrgeim jõud kannab sind niikuinii, oled sa sellest teadlik või mitte. Sa tuled suurest tervikust ja liigud tagasi suurde tervikusse sõltumata sellest, milliseid positsioone me vahepeal omandanud oleme. Need positsioonid, väikesed illusioonid, pimestavad meie nägemist nõnda palju, et elame eitades surma asjaolu oma eludes - vähesed on oma surma hetkel ise teadlikult valmis surema ning läbi selle vaimumaailma sündima.

Surrakse tundes hirmu mitte usaldust ja see on suur probleemne valukoht tänapäevase inimese elus. Seni, kuni me ei ole iseendas vastu võtnud kaduvust, ei saa me kogeda ka selle elu sügavust. Surmahirm on praegusel ajal kõige halvavam ja kahjuks domineerivam energia, mis olla saab. See on süvatasandeil ainus jõud, mis takistab liiga paljusid inimesi olemast need, kes nad on. Üha enam lepitakse kannatustega selle asemel, et püüelda vabanemise, (üles)tõusmise, suurema poole. Me ei tohiks karta muutusi, seda, et elu avab meile end veel sügavamalt. Muutus on elu kutse. Ei juhtu see, mida meie meel kardab, vaid midagi palju paremat, kuigi esmalt võib näida midagi muud. Tuleb olla kannatlik, et see ära oodata.

See ei ole millegi kaotus vaid tegelikult uued võidud. Kaotus, surm ja sellega kokkupuude alati muudab inimest. Kui surm, kaotus, häving tuleb väljaspoolt, siis kogetakse jõuetust, suutmatust olukorda kontrollida. Kui inimesel on seest poolt peale tungiv häving (vähk või mõni muu hävituslik jõud kehas), siis tuleb meil silmitsi seista pahaga iseendas ehk kohtuda varjuga. Sellest varjust on võimalik tulla päikese kätte. Selleks peab julgema ja püüdlema, sest kaotada on vaid illusioonid.


Eelmine
Vabadus tekib haavade paranemisel
Järgmine
Hukutav emaarmastus ehk millal inimene ennast teostada ei suuda

Lisa kommentaar

Email again: