Me tunneme oma õige tee ära

Peaksime ära tundma, millest me oma otsustes lähtume. Kas me tunneme ennast selles otsuses ära? On see miskit, mida päriselt tahame?

Kui me hirmud ja sealt tulenevad piirid kõrvale tõstame, kuidas me ennast siis antud valikus kogeme? Või jääb kõlama tunne "see on ju päris hea, ja justkui peaaegu nagu minu asi aga..."

Meie mõistus on väga oskuslik põhjendaja, miks ja milleks meil midagi teha vaja on. Lapspõlvest on meil pagasina kaasas palju einevaid (ellujäämis)strateegiad, need kõik elavad meie alateadvuses suunates meie tegevusi. Sealt saavad alguse meie elu väärate püüdluste alged ning kui sellele lisada sootsiumi mõju, võime üpris kergelt kaotada oma õige eesmärgi. Õigupoolest võivad inimesed olla oma vales eesmärgis niivõrd kirglikult veendunud, et tõmmavad endaga kaasa palju inimesi ning ajaloos on selline tegevus päädinud globaalsete konfliktidega.

Üks on kindel – valede eesmärkide poole püüdlemine ning isegi nende saavutamine ei too inimesse täitumise tunnet, sest hing ei ole tegelikult rahul. Kusagil inimese sees elab edasi tunne, et ta ei ole ennast päriselt teostanud – see on inimese seesmine tõetunnetus mis räägib. Periooditi on see hääl meis tugevam, siis jälle nõrgem, kuid ta annab endast regulaarselt märku. Meil tuleks seda kuulda võtta.

Meie liikumist võivad takistada ka karmalised asjaolud. Inimene võib olla küll ärganud oma isiklikule tõetunnetusele, kõrgemale eesmärgile, kuid liikumine sel suunal läheb üle kivide ja kändude. Seda on võimalik muuta.

Meie tahtetegevustel on kolm küpsuse astet.

Tahte madalamad aspektid meis on lapse ja nooruki tahe. Lapse tahe väljedub selles, et too inimene tahab seda, mida näeb teistel olevat. Ta ei mõtle sellele, kas see on tema päris soov või hoopis midagi, mis pärineb sootsiumist. Nooruki tahe on seotud sarnasuse printsiibiga, vajadusega olla kellegi moodi, kuuluda sarnaselt mõtlevate inimestega ühte gruppi jne.

Küpse täiskasvanu tahe on eelnevast vaba. Ta ei võitle, ei tõesta, on teadlik oma eluülesandest ning viib seda järjepidevalt ellu. Iga kord kui inimene püüab kellelegi midagi tõestada, on ta oma peateelt ning tegelikust tõest kõrvale kaldunud. Me ei pea oma peateed kellelegi põhjendama või aru andma, et heakskiitu oodata.

Küpse täiskasvanu tahtesse jõuab inimene siis, kui ta ühendab oma tahte kõrgema tahtega. See eeldab teatud hingelist kvaliteeti ning võimet lasta lahti oma egopõhisest minapildist ja kõigest välisest, mis selle kaudu loodud on (ehk ebatõestest eesmärkidest).

Vabadusse, mille poole kõik inimesed kas teadvustatult või ebateadlikult püüdlevad, ei jõuta väliste asjaolude "paika loksumise" teel, vaid see on teatud jumaliku sädame elustumine inimeses, mille tulemusel kinnistub vabaduse seisund inimeses. Me ei võitle vabadusse, vaid see saab meis avaneda. Ehk kui sa oled rahutu ja sa seod teadlikult või ebateadlikult oma seisundi väliste asjaoludega ning ühel hetkel asetuvad välised olud sulle sobivale kohale, ei ole meie rahu püsiv.

Eelmine
Ühe eluga võib elada mitu elu, aga samas ka mitte ühtegi
Järgmine
Millest alustada probleemide lahendamisel elus ning suhetes?

Lisa kommentaar

Email again: